Saag

Mõned unistavad langevarju- ja/või benijhüppest, teised aga sukeldumisest, mägironimisest, reisimisest, lendamisest, jõukaks saamisest, suurest-väikesest perest. Vähesed, aga veidi ekstreemsemate soovidega, tahavad saada astronaudiks, A-klassi filmistaariks või ülimenukaks artistiks jne. Küsisin sõbra käest, mis on tema eluunistus ja ta vastas: "Näkku lasta." :D

Inimesed seavad endale eesmärke, mille täitumisel ütlevad nad, et on elanud täisväärtuslikku elu. Minuarust on see veits vale. Iga hetk, mil sa saad nautida kõike, mis elul ja maailmal pakkuda, on valuable. Edasi võtab sõna Jigsaw:

Can you imagine what it feels like to have someone sit you down and tell you that you're dying? The gravity of that, hmm? Then the clock's ticking for you. In a split second your awe is cracked open. You look at things differently - smell things differently. You savor everything be it a glass of water or a walk in the park.
But most people have the luxury of not knowing when that clock's going to go off. And the irony of it is that that keeps them from really living their life. It keeps them drinking that glass of water but never really tasting it.


Minu point on see, et "Saag" pole lihtsalt tühipaljas rõve õudusfilm, seal on midagi deebimat.


Ja lõpetuseks väike nali:

Mees näeb kurja vaeva, et oma vanasse Moškvitsisse signalisatsiooni paigaldada. Sõidab ligi sõber BMW-l ja küsib:
"Milleks signalisatsioon? Kardad, et ära aetakse?"
Mees vaatab hapu näoga sõbrale otsa:
"Sinu oma aetakse ära, aga minu omas käiakse sital!"